Kaubamärgi ajalugu | Borjomi AJALUGU

Borjomi mineraalveeallikad avastati tuhandeid aastaid tagasi. Seda fakti kinnitavad 7 kivivanni, mis leiti 20. sajandi alguses ning mis on pärit 1. aastatuhande algusest pKr. Ilmselt kasutati tollel ajal seda vett pesemiseks, mitte joomiseks. Pärast unustati allikad pikaks ajaks ning nende asukohad hüljati.

Üllataval kombel said allikad uue elu tänu sõjaväele: 1829. aastal paiknes seal Hersoni grenaderide rügement. Kord leidsid sõdurid metsast mineraalveeallika, mis asus Borjomi jõe paremal kaldal. Kolonel P. Popov tundis allika vastu huvi ning andis käsu selle ümbrus puhastada ja tuua vett pudelitega rügementi. Kuna tal oli kõhuhäda, oli ta esimene inimene, kes avastas vee ravivad omadused. Ta käskis allika kividega ümbritseda ning ehitada  saun ja väike maja sinna lähedusse.

Aastal 1837 asendati Hersoni rügement Gruusia grenaderide rügemendiga. Rügemendi arst Amirov hakkas uurima allikavee koostist ja omadusi. Tema saatis esimesed veeproovid Peterburi ja Moskvasse.
1841. aastaks oli vesi nii kuulsaks saanud, et Kaukaasia tsaar-valitseja tõi oma tütre sinna ravile. Tema haigus pole teada, ent vesi ravis ta terveks. Ta nimetas allika oma tütre Jekaterina järgi ning teise, mis oli selleks ajaks leitud ja arenes, nimetas ta enda nime Jevgeni järgi.

Aastal 1850 loodi Borjomi mineraalvee park ning 1854. aastal asuti ehitama esimest villimistehast.

Samal ajal kogusid raviva veega allikad kuulsust üle kogu Venemaa. Borjomi hakkas laienema. Ehitati uued lossid, pargid, väljakud ja hotellid. 1894. aastal loodud raudteeühendus Hašuri ja Borjomi vahel parandas ühendust oluliselt. Varem kasutati transpordiks hobustega sõjavankreid ning teekond Thbilisist Bordžomini võttis 8–9 tundi.

Aastal 1894 ehitas Mihhail Romanov mineraalvee parki villimistehase. Tehas tehas töötas kuni 1950ndateni ja villis vett efektiivselt pudelitesse ning sai tuntuks üle kogu maa.

Aastal 1896 avati esimene klaasivabrik. Aastani 1950 puhuti pudeleid käsitsi.

Aastal 1904 Borjomi tootmine osaliselt mehhaniseeriti. Klaasi puhuti endiselt käsitsi, kuid villimine muutus mehhaaniliseks. Samal aastal teatas ajaleht, et Borjomi mineraalvett müüdi vagunite kaupa. Villimine arenes edasi – kui aastal 1854 eksporditi Bordžomist 1350 pudelit, siis pärast tootmise täiustamist 1905. aastal kasvas eksport 320 tuhande pudelini ning aastal 1913 ületas see juba 9 miljonit.

Gruusia liitmine Nõukogude Liiduga ei kahjustanud Borjomi populaarsust. Muudatused puudutasid vaid aristokraatia ja puhkajate staatust: Romanovi vahetas välja Stalin, kellele meeldis samuti see vesi väga. Ükski asjaajamine Kremlis ei toimunud ilma „Borjomita“.

Nn Lumepaus 1960ndatel andis „Borjomile“ omakorda võimaluse välismaal nime teha. Aastal 1961 eksporditi 423 tuhat Borjomi pudelit 15 maailma riiki, sealhulgas USAsse, Prantsusmaale ja Austriasse. 1980ndatel ulatus Borjomi müük 400 miljoni pudelini ning see oli kõige populaarsem vesi NSVLis.

Aastatel 1990–1995 vee tootmine oluliselt vähenes, kuna Gruusia kannatas majanduslike raskuste all. Kuid alates 1995. aastast, mil ettevõte Georgian Glass & Mineral Water Co. N.V. alustas uuesti Borjomi tootmist kahes villimistehases, on vee tootmine kasvanud 40 korda ning nüüdseks tunnevad seda külluslikku Gruusia loodusandi juba 30 riiki maailmas.