BORJOMI austab teie privaatsust. Me kasutame interneti küpsiseid mitmel otstarbel: veebisaidi funktsioonide tarbeks, kasutusmugavuse parandamiseks, suhtlusvõrgustiku integratsiooni tagamiseks ja (suunatud) reklaami kuvamiseks. Meie veebisaidi kasutamise jätkamisel nõustute interneti küpsiste kasutamisega.

Teil on võimalus oma küpsisesätteid alati muuta.

Borjomi kaubamärgi ajalugu

Borjomi mineraalveeallikad avastati üle tuhande aasta tagasi. Sellest annavad tunnistust XX sajandi alguses leitud 7 kivist vanni, mis on dateeritud esimese aastatuhande algusesse m.a.j. Ilmselt kasutati seda vett noil aegadel just kümblemiseks, mitte joomiseks. Seejärel unustati allikad uuesti pikaks ajaks ning nende asukohad hüljati.

Üllataval kombel andsid allikatele uue elu sõjaväelased: aastal 1829 paiknes Borjomi linnas Hersoni grenaderipolk. Ükskord leidsid sõdurid metsast Boržomka jõe paremalt kaldalt mineraalveeallika. Polkovnik P. Popov hakkas allika vastu huvi tundma, ta käskis allika ära puhastada ning tuua vett pudelitega polku. Peale esimest proovimist sattus polkovnik sellisesse vaimustusse, et käskis allika kividega ümbritseda ja ehitada enda jaoks selle lähedusse sauna ja väikse maja.

Hersoni grenaderipolk

1837. aastal asendati Hersoni polk Gruusia grenaderide polguga. Polgu arst Amirov hakkas uurima allikast pärineva mineraalvee koostist ja toimet. Tema saatiski esimesed veeproovid Peterburgi ja Moskvasse.

Hersoni polk

Aastaks 1841 oli vesi juba niivõrd tuntud, et Kaukaasia asevalitseja nimetas selle allika oma tütre auks Jekaterina allikaks ning teise selleks ajaks juba leitud ja heakorrastatud allika enda auks Jevgeni allikaks.

Esimene allikas

1850. aastal avati Borjomi linnas Mineraalvee park ning 1854. aastal alustati esimese villimistehase ehitusega.

Mineraalvee park

Selleks ajaks oli raviveeallikate kuulsus jõudnud levida üle kogu Venemaa. Borjomi hakkas kasvama. Ehitati uusi paleesid, parke, skvääre ja võõrastemaju. 1894. aastal rajatud raudteeharu Hašurist Borjomini parendas ühendust märkimisväärselt – siiani oli sõidetud faetonidega, mille ette rakendati hobused, ja teekond Thbilisist Borjomisse kestis umbes 8–9 tundi.

Aastal 1894 ehitas Mihhail Romanov Mineraalvee parki villimistehase. Tehas töötas kuni XX sajandi 50-ndate aastateni, villides usinasti vett, mis oli selleks hetkeks saanud tuntuks juba üle kogu maailma.

1896. aastal avati esimene klaasitehas. Pudeleid puhuti seal käsitsi kuni 1950. aastani.

Aastal 1904 õnnestus Borjomi tootmine osaliselt mehhaniseerida. Klaasipuhumist tehti veel käsitsi, kuid villimine oli juba mehaaniline. Samasse aastasse dateeritakse ajalehekuulutus „Borjomi mineraalvee müügi“ kohta „vagunite kaupa“. Vee villimine käis täie hooga – kui 1854. aastal eksporditi Borjomist kõigest 1350 pudelit, siis aastal 1905, pärast tootmise edendamist, ulatus eksport juba 320 000 pudelini ning 1913. aastal ületas see juba 9 miljonit.

Gruusia sovetiseerimine ei vähendanud Borjomi populaarsust. Muutus ainult ühiskonna kõrgklass ja puhkajate seisund: Romanovi vahetas välja NSVL-i kõrgem juhatus, kes samuti seda vett väga armastas. Kreml ei viinud mitte ühtegi üritust läbi ilma Borjomita.

1960-ndate aastate „sula“ andis Borjomile veel ühe võimaluse omale piiri taga nime teha. 1961. aastal eksporditi 423 000 Borjomi pudelit 15 riiki üle maailma, sealhulgas USA-sse, Prantsusmaale ja Austriasse. 1980-ndatel aastatel ulatus Borjomi läbimüük 400 miljoni pudelini ja see vesi oli NSV Liidu territooriumil kõige populaarsem.

Aastatel 1990–1995 vähenes tootmine oluliselt, kuna Gruusia kannatas majanduslike raskuste all. Kuid alates 1995. aastast, kui ettevõte Georgian Glass & Mineral Water Co. N.V. Borjomi tootmise uuesti ellu äratas, on vee tootmine oluliselt kasvanud ja praegu nauditakse seda Gruusia looduse rikkalikku andi rohkem kui 40 riigis üle kogu maailma.