Borjomi org Gruusias

Kaukaasia mäed on kogu maailmas tuntud oma hingematva ilu poolest. Siin paiknev Borjomi-Kharagauli rahvuspark laiub rohkem kui 700 km2 suurusel alal ja see on suurim Euroopas. Selle koha maalilisus, kättesaadavus, tervisele kasulik kliima ja – mis peamine – selle mineraalsed allikad on muutnud Borjomi üheks kõige populaarsemaks puhkekohaks endise Nõukogude Liidu aladel. Teadlased ja etnograafid ei väsi rääkimast selle paiga „klimaatilisest fenomenist“: puhtaim liustikuvesi Bakuriani mägedest, kaljude jalamil kasvavate jäänukmändide salud – kõik see moodustab erilise ökosüsteemi, mille vulkaanilises maapõues sünnib üle kogu maailma kuulus Borjomi kuru mineraalvesi. 

Selle vee ravivatest omadustest on kirjutatud juba ammustel aegadel. Ajaloolaste ja arheoloogide kinnitusel ei kasutatud Borjomi vett mitte ainult joomiseks, vaid ka ravivannide jaoks – selle kohta annavad kinnitust väljakaevamiste käigus leitud kivist vannid, mis on dateeritud esimese aastatuhande algusesse m.a.j. Gruusia ajaloolaste V. Bagrationi ja V. Esadze uurimused ning paljud muud materjalid kinnitavad, et Borjomi kurust pärinevat mineraalvett kasutati I sajandist m.a.j. kuni XVI sajandi lõpuni. Peale selle on leitud Borjomi allikate juurde viivaid keskaegseid savist veetorusid. XVI–XVIII sajandil vajusid allikad arvukate sõdade tõttu pikaks ajaks unustuse hõlma ning alles XIX sajandil, pärast Gruusia ühendamist Vene impeeriumiga, pöörati neile uuesti tõeliselt tähelepanu. 

Borjomi mineraalvete maardla asub Kaukasuse mäestiku Adžaaria-Imerethi mäeaheliku keskosas, absoluutsel kõrgusel 760–920 m merepinnast. Borjomi ammutatakse 9 puuraugust, mis asuvad Borjomi looduskaitseala territooriumil. Puuraukude sügavus on alates 1200 kuni 1500 m.

Borjomi mineraalvee allikas

Borjomi allikate uurimine algas 1927. aastal. Kokku on ajajärgul 1927–1982 puuritud 57 puurauku sügavusega alates 18,4 kuni 1502 m. Enne uurimistööde algust oli maardla keskosas kaks mineraalveeallikat – Jevgeni ja Jekaterina allikad. Need on läinud Borjomi oru ajalukku kui ühed esimesed avastatud allikad ja on oma nime saanud polkovnik Jevgeni Golovini ja tema tütre auks, kes Borjomi veega terveks raviti.

Tänapäeval on Borjomi orus kolm ekspluateeritavat piirkonda: Tsentraalne (Borjomi linnas), Likani (Likani küla aladel) ja Vašlovani-Kvibisi (Vašlovani ja Kvibisi külade territooriumil). Nendel maatükkidel paikneb 9 ekspluateeritavat puurkaevu. Veel 13 puurkaevu on kasutusel veemaardla jälgimise jaoks (vee tase, rõhk, temperatuur jm). Alates 2000. aastast teostatakse süstemaatiliselt komplekstöid tööstuslike puurkaevude rehabilitatsiooni ja heakorra alal, et tagada vastavust kõrgete rahvusvaheliste kvaliteedistandarditega.

Borjomi allikad

Aastatel 1957–1978 tehtud puurimistööde tulemusena laienesid oluliselt Borjomi maardlate piirid, selgitati välja kasutusele võetavad maatükid ja suurendati märkimisväärselt Borjomi mineraalvee varusid, mis võimaldas nõukogude ajal toota kuni 400 miljonit pudelit aastas ning tänapäeval ammutada ja villida Borjomi tarnimiseks rohkem kui 40 riiki üle maailma.

Kaukaasias leidub palju mitmesugust mineraalvett, kuid mitte ükski neist ei ole sellise koostisega nagu Borjomi. Selle ainulaadsete omaduste kohta on alates XIX sajandist kirjutatud rohkem kui 100 teaduslikku tööd ja meditsiinilist uurimust. Juba üle 170 aasta uurivad Borjomi mineraalveeallikaid põhjalikult geoloogid ja keemikud, kes kinnitavad vee temperatuuri, füüsikalis-keemiliste omaduste ja mineraalkoostise muutumatust. Vee keemilisi ja mikrobioloogilisi analüüse teostatakse tehases iga tunni järel, vastavalt rangetele Euroopa standarditele.

Täna on Borjomi koostis samasugune, nagu see oli üle saja aasta tagasi – seda kinnitavad regulaarsed uuringud, mida teostatakse alates 1890. aastast. Kontrollituna kümnete rahvusvaheliste uurimisettevõtete poolt, pudeldatakse Borjomi mineraalvesi selle ammutamiskohal ja see jõuab tarbijani, olles säilitanud kõik oma ainulaadsed omadused.